|
| proloog | |
| Sain kevadel Heinsilt e-kirja mäevallutusettepanekuga. Mõte tundus huvitav. Enne tippu plaanitakse aklimatiseeruda Monte-Rosa mäestikus (Shveits), tõus plangule (Mont-"Blanc") algaks Itaalia poolelt Miage'i liustikust. | |
| laupäev, 15 juuli (Brüssel -> Genf -> Zermatt) | |
| Ärkan vara. Taksojuht on jutupaunik. Saan teada, et tema vend on 2x Everestil käinud, mõlemal korral inimkadudega. Vestlust alustan pr. k, mis läheb peagi üle i.k minu napi keeleoskuse tõttu. Enne lennujaama on ummik. "Fuck", ütleb taksojuht. Tshekk-innis ei jääda rahule minu Belgia ID-kaardiga, see pole reisidokument. Eesti ID-d näidates kinnitan, et too on reisidokument, kuidagi pean lennukisse pääsema. Shveitsi piiril lähen tagasi Belgia ID peale, kuna paar aastat tagasi keerutas sama piirivalve nõutult Eesti ID-kaarti. Probleeme ei teki. Istun kokkuhaagitud rongikomplekti ning alustan teekonda Zermatti suunal. Pärast mõningat sõitu trehvan rongis kontrolli, kes hakkab kätega vehkima ja seletab midagi saksa keeles, hoides näppude vahel minu rongipiletit. Selgub, et olen vales rongis, mis sõidab Zürichi suunas. Kasutades arvutilaadset vigurit marsruuditakse mind ümber, maksma läheb see 10 kohalikku lisaraha. Peale kahte ümberistumist saabun Zermatti. Zermatt (link linna kodulehele) on autovaba linnake 1.6 km kõrgusel. Siiski, minielektriautod on, kuid tavatransport pääseb kuni Täschini. Käimas on orienteerumisnädal, hädavaevu saan hotellitoa, maksab see 108 raha koos hommikusöögiga. Pole selge, milline tuba täpselt vaba on. Antakse klaas õlut, kuniks asi klaar. Arvutused peavad paika, joogi lõppedes on tuba käes. Pärast väikest mäetiiru lähen magama. | |
| pühapäev, 16 juuli (Gornergrat) | |
| Ärkan 9 paiku, hommikusöögi ajal mõtisklen edasise tegevuskava üle. Eelmise õhtu kogemusest tean, et jalgsi kõrgele mõistliku ajaga ei jõua, liiatigi on lennujaama kaalu põhjal seljakoti raskuseks 16.5 kilo, sinna juurde lisandub fotoka 1.5 kilo. Võtan Gornergrati ekspressi, edasi-tagasi pilet on kallis, 72 chf. Sõiduajaks on märgitud 42 minutit, sihtkoht asub 3089 m kõrgusel. Üles jõudes otsustan teha matka mööda mäeharja. Üles-alla liikumine paneb hingeldama, vähese hapnikku tõttu ilmselt rohkem kui harilikult. Pean plaani üles ööbima jääda, magamiskott ja peno on olemas. Rumal lugu, et ei varunud sööki-jooki. Keeran otsa ringi, söön Gornergrati restos kõhu täis, arve on 30 chf. Pisikesest poest ostan kaasa saiakesi ja vett ning väikse veini. Naasen varem vaadatud gondliplatvormile, ööbin jalakäijate (suusatajate) teeraja all. Vaatel pole viga, pisut lööb välkugi. Joon veini ja kobin magama. Homme peaksin kohtuma matkakaaslastega. | |
| esmaspäev, 17 juuli | |
| Päike tõuseb vara, ärkan veidi enne 7-t. Matkakaaslasi mobiiliga kätte ei saa, kondan niisama ringi. Umbes 10 aeg helistatakse, saame kokku eelviimases peatuses Gornergrati suunal. Pärast tervitus- ja tutvustusringi antakse mulle üle karp ühise matkamoona minu kantava osaga ja mäevarustusega. Kuigi arvasin, et seljakott on täis, õnnestub siiski asjad ära mahutada - tõstan mõned asjad koti seest väljapoole. Uueks seljakoti kaaluks peaks olema kusagil 20 kg. Kokku on meid nüüd 9, kellest 3 on Priidud. Lihtsamate lahendusvariantide puudumisel on pöördumine vastavalt Priit T, P ja L. Esimene teeots on lühike, paar km mööda mäekülge. Telgime liustiku kõrval ca 2.6 km kõrgusel. | |
| teisipäev, 18 juuli | |
| Hommik, söök, teele. Ületame liustiku ja tõuseme moreenilt üles Dufouri poole. Kaljusemal pinnal Priit T libastub, haaran fotoka. Pisut veel ja jäämegi telkima. Õhtul toimub liustikul õppus teemadel "seongus kõnd" ja "kuidas jääda kirkat kasutades pidama, kui kuristiku poole libised". | |
| kolmapäev, 19 juuli | |
| Ületame järjekordselt liustiku, mis seekord on märksa järsema tõusunurgaga, jalas kassid. Lumesildadest üleminemisel kasutame julgestuseks köit. Täna öösel telgime lumel. Heino, Priit P, Peeter ja mina otsustame minna Dufouri (4.6 km) vallutama. | |
| neljapäev, 20 juuli | |
| Äratus on kell 2 öösel. Kolmeks oleme valmis ja teekond algab. Telklaagri ja tipu kõrguste vahe on kilomeeter, kõrguste erinevust arvestamata näib olevat tipuni 3 km. Tõus on vaevaline, omavahel eriti ei räägita. Pärast kolmetunnist rännakut jõuame kohani, kus Priit P loobub: järsu kaldega rada, mis tõuseb harja kõrvalt. Eksimus kirka või kassidega tähendab kukkimist kuristikku. Pole suurem asi tunne, aga otsustan proovida. Jõuan vaevalt 10 m liikuda, kui kass ühes jalas hakkab pisut logisema. Sees oli juba enne üsna sant tunne, pöördun tagasi. H ja P jätkavad, neil õnnestub ka tipp ära võtta. Sinna jõudmiseks kulub neil veel 3 tundi. Koos tipus veedetud tunniga on nad tagasi laagris kella poole kaheks. Pakime telgid kokku ning alustame laskumist. Keskpäevane päike on lund sulatanud, H kukub liustikulõhesse. Õnneks julgestus peab, ulatan talle teise kirka, millega H ennast välja aitab. H-le maitseb suits hea. Pärast väikest pausi otsime uue raja ja jätkame laskumist. Jõuame Monte-Rosa hüti juurde telkima. Hütis pakutakse õlut, mis kohta arvestades ei tundugi hirmkallina. | |
| reede, 21 juuli | |
| Edasine tee on juba tuttav, tagasiminek kulgeb ladusalt. Zermattis istume rongile, et Täschis bussini jõuda. Seal kohtame kahte eestlast, kes olid just Matterhorni tipus käinud - üles 5, alla 7 tundi. Väljas on palav, kioskist võtame kaasa külma õlut. Sõidame Mont-Blanc'i poole, teel teeme pitsapeatuse. Pärast Aostat sätime kämpingusse. Õhtut sisutab Cuba Libre, Liiviimaa palsam ja Cardinal Speciale. | |
| laupäev, 22 juuli | |
| Leitsak kestab. On vaba päev, pestakse ja kuivatatakse ennast ja riideid. Pärastlõunal hakkab (ette)valmistumine uueks tõusuks: jagatakse laiali matkavarustus ja toit. Jätkub sõit plangu poole. Väike vahepeatus kraami ostmiseks Courmayeur'is, ja jõuamegi mäe külje alla. Väljas on pime, Cuba Libre jaoks läheb tarvis kaevurilampe. | |
| pühapäev, 23 juuli | |
| Hommik algab temaatilise sissejuhatusega. Meel on hea, ilm ka, kuigi pisut palav. Tänane päev on soojendus, peale mitte väga pikka astumist sätime ennast laagrisse Miage'i liustiku lähistel, kus see mägede vahelt aasale jõuab. Teen ringi teiselpool liustikku asuva samanimelise järve äärde. Tagasi tulles ootab mind teepeal mägikits koos poegadega. Ega's midagi, tuleb ringi minna. Laagris on käimas õppus. Enne magamaminekut tulevad üsna lähedale veel paar mägikitse. Öösel krõbistavad nad lärmakalt rohtu telgi kõrval, mõned ei saa päeval nähtud sarvede tõttu hästi magada. | |
| esmaspäev, 24 juuli | |
| Hommikused protseduurid tehtud, teele. Liustiku põhja mööda jõuame järsu tõusuni. Siin-seal on abiks paigaldatud ketid. Et mitte teist segada, läbitakse kett ükshaaval. Jõuame Gonella hütti, kus meid võtab vastu purjus peremees. Kell on palju, lumele enam telkima ei jõua. Hütt asub 3090 m kõrgusel. Numbritest rääkida, siis 0.33 õlu on 3.5 €. Ööbime kuudis, maksta tuleb 15 € per nägu. Rahvas mäletab, et varem oli see maksnud 8-9 €, mis tundub justkui reaalsem kohta arvestades, aga nagu öeldud, telkimiskohani on liialt palju maad. Pärast suitsu pakkumist muutub hüti peremees pisut lahkemaks. Kuuleme, et 2 nädala pärast läheb meie selle öö öömaja lammutamisele. | |
| teisipäev, 25 juuli | |
| Läbi une tunnen (öömaja on kõrvuti kopteri maandumisplatsiga) ja kuulen, kuidas hütis käib kopter. Üles tõusnud, selgub, et öösel tippu võtma läinud poolakatest on üks naisterahvas (sinise jopega) alla kukkunud, hütist mitte väga kaugel. Libises lumel, oli pime ka. Õnneks jäi ellu, nägu oli tervenisti kinni seotud. Me tõuseme tippu sama rada mööda, ainult et on juba valge. Teel üles kohtame rumeenlasi, kes räägivad kukkuvatest kividest teel, ning soovitavad meil tagasi minna. Jutud räägitud, astume edasi. Telgime Gonella hüti kõrvalt mineva Dome'i liustiku ülaservas, umbes 3.8 km kõrgusel. Ilm on läinud viletsaks, loodetavasti ei sega see tipuvõtmist. Rumeenlastel oli õigus, kive kukub palju. Siiski jäävad need telgist pea paarisaja meetri kaugusel pidama. Pisut raske on selle kolinaga magama jääda. | |
| kolmapäev, 26 juuli | |
| Magame kogemata rohkem, kui plaanitud. Kell näitab pool kolm, kui toimetama hakkame. On pime, ja mägi on kaetud tihedalt virvatulukestega. Meenub hüti peremehe jutt, et järgmisel päeval oli broneeritud 50 kohta hütis. Tõusjatel pole langevatest kividest aimugi, pimedas suurt midagi ei näe peale lambi valgustatud raja. Kostab kõminat ja kivid varisevad tulukeste ligidal. Valgusvihud käivad risti-rästi. Väike paus, vaikus, ja tõus jätkub. Tunniga on meil asjad koos, astume rajale. Pärast meid pole enam kedagi näha, ees on jätkuvalt tulukesed vilkumas. Mäehari on lagunenud ja lahtiste kividega ning järsk. Kergelt unine olek ja ülesminemise füüsiline pingutus ei lase kuristikku süüvida. Edasine tee tippu on märksa etemas korras ning kaetud lumega, sinna saab minna igaüks oma tempoga, nii jõutaksegi üles ükshaaval tilkudes. Minek on raske, peamist sihtmärki näha pole, mäekühmule järgneb mäekühm, mida pole, on tipp. Viimaks kohale jõudes olen hingetu. Sellel kõrgusel (4808 m) on hapnikku 56% võrreldes 0-tasemega. Nähtud-tehtud, tagasi. Laskumisel muutus ilm kohati pilvisemaks. Vallot hüti juures on meil lõunapeatus. Olen ikka veel rampväsinud, süüa ei taha. Laskumist jätkates hakkan taastuma, pausi tehes on jälle mõnus ümbrust jälgida. Kohtame veelkord poolakate "gruppi", neid on nüüd alles jäänud kaks. Selgub, et üks nendest jättis tõusu katki hapnikuprobleemi tõttu. Naisterahva nõudmisel enam koledat Itaalia poolset laskumist ei kasutata, nad lähevad alla Prantsusmaa poole pealt. Jätkame laskumist ning jõuame intsidentideta telkideni, mis paistavad ülalt vaadates kolme väikese täpina lumel. Kell on 17, kiire õhtusöök ja magama. | |
| neljapäev, 27 juuli | |
| 8 paiku on äratus, päike valgustab mägesid. Asjad kokku, ja alla, teel väike liustikulõhe vaatlus. Gonella hütis kohtame mägironijaid, kes kasutavad alla minekuks kopterit. Hinnauuringu peale öeldakse, et tellimine on 200 € + iga minut 15 € per nägu. Läheme jala. Ootamas on järsk laskumine, mis kulgeb vägagi aeglaselt. Seevastu õnnelikult. Laagris oleme tagasi 7-8 paiku. On aeg pidutseda. | |
| epiloog | |
|
Et teel pilti teha, lasin lähimas linnas Courmayeur'is pildid
mälukaardi tühjendamiseks DVD-le panna. Hind oli 14 € per DVD, mis tundus eriti
soodne võrreldes Shveitsis Zermattis pakutud 15 € CD kohta. Paraku sattus tööl olema praktikant,
mistõttu kaotasin tipu pildid, ca 60 pilti. *** täiendatud: õnnestus päästa osad pildid, lisatud galeriise *** * Kuna tippu ennast külje alt ei näe, siis lisasin selle aasta jaanuaris Sainte-Foy-Tarentaise's tehtud pildi, mis on juhtumisi sama mäekülje pealt, kust alustasime tõusu tippu (pildi vasakus servas tagaplaanil oleva mäeharja pealt). * Siin näeb meie trajektoori telkimisplatsilt tippu, tähistatud punase joonega. * Gornergrati panoraamplatvormilt avanev vaade (ülesvõte kulunud rongipiletist). | |
| Piltide juurde | |
| Ivar (email: Ivar.Stolfot[at]gmail.com) | |